SHPORA.net :: PDA | |
Main FAQ гуманитарные науки естественные науки математические науки технические науки Printer Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast: 1. paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem, 2. trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning 3. juhtseade e. kontroller, mis juhib trükimehhanismi ja mille abiga jäädvustatakse trükimärgid andmekandjale. Printereid võib tööpõhimõtte järgi jaotada kahte suurde klassi: 1. löökprinterid 2. löögita printerid. Kõik nõelmaatriksprinterid, samuti õis- ja ridaprinterid kuuluvad löökprinterite hulka. Nende hulka kuulub ka muid printeritüüpe (kuul- ja trummelprinterid jne.), mis tänapäeval on aga kasutusest kadunud. Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi või ?keemilisi protsesse (kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne.). Laserprinterid töötavad umbes samal põhimõttel nagu koopiamasinad: terve leheküljetäis infot võetakse arvutist korraga printeri mällu, kantakse laserkiire abil elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil värvipulbri ehk tooneriga paberile, millele värv kinnistatakse kuumutamisega. Kõige populaarsemad on firma Hewlett- Packard laserprinterid, neid valmistavad aga ka Panasonic, Epson, Lexmark, QMS ja Xerox. LED-printerid annavad sarnaselt. eelmistega korraga üle terve lehekülje, aga kasutavad trumli valgustamiseks laserkiire ja läätsesüsteemi asemel odavamaid valgusdioode. Seda tüüpi printereile on spetsialiseerunud OKI. Jugaprinterid ehk "tindipritsid" piserdavad vedelat trükivärvi paberile imepisikeste 29 düüside kaudu. Vastavalt sellele, kas arvutist saadeti teele tekst või pilt, moodustuvad värvipunktidest tähemärkide või joonise kujundid. Nõelprinterid töötavad peaaegu samuti kui jugaprinterid, ainult et värvidüüside asemel on neil komplektist peentest nõeltest ja neid juhtivatest elektromagnetitest prindipea. Metallnõeltega "tulistatakse" värvilindi pihta, mille taga asub paber. Niisiis meenutab nõelprinter ka kirjutusmasinat, ainult tähetüüpide asemel moodustavad tähemärke teatud maatriksina paigutatud nõelte löögid. Odavad 9 nõelast koosnevate prindipeadega maatriksprinterid on harilikult aeglasemad, kehvema prindikvaliteediga ja lärmakamad kui nende 24-nõelalised veidi kallimad sugulased. Nõelmaatriksprinterite tuntumad tootjad on Epson, Star, Brother, Panasonic ja OKI. NB! Nõelprintereid on igasuguse väljanägemisega, kuid alati leiate nende küljest suure ümmarguse nupu paberi käsitsi edasikerimiseks Nii juga- kui ka maatriksprinter töötavad reakaupa, kandes värvi prindipea edasitagasi liikumisega risti tõmmatavale paberile. Suurema kirjaga tekstirida vajab prindipea mitmekordset üleliikumist. Vähem kasutatava printerite rühma moodustavad termoprinterid, milles kujutis tekitatakse spetsiaalset temperatuuritundlikku paberit vajalikest punktidest kuumutades või värvainet kilelindilt harilikule paberile sulatades. Eriti head värviprinti pakuvad nn sublimatsiooniprinterid, milles aurustatud värvained imbuvad eripaberisse, aga see menetlus on väga kallis. Selliseid printereid toodab näiteks NEC. Õisprinter (Daisy-wheel) Printer, mis kasutab printimise elemendina plastikust või metallist printimisketast, mille moodustavad keskosast kiirtena väljaulatuvad vardakesed koos tipus asetseva sümboliga (sarnane kirjutusmasinas kasutatava tehnoloogiaga). 1970.a. ilmunud õisprinterite ketaspea ehk õis sisaldab 96 kuni 130 tähetüüpi. Trükkimisel keeratakse ketast seni, kuni jõutakse vajaliku sümbolini ning see lüüakse pisikese löögihaamriga läbi tindilindi vastu paberit. Erinevate tähetüüpide jaoks on olemas erinevad kettad. Õisprinterid on väga aeglased (10- 75 tähte sekundis), kuid nende kvaliteet on võrreldav kõrgekvaliteedilise kirjutusmasinaga. Seda tüüpi printerid ei ole võimelised printima graafikat ja on enamasti väga müratekitavad o maatriksprinter (Dot matrix printer) Nõelmaatriksprinteri tööpõhimõte on ülimalt lihtne: kirjutuspeas paiknevad nõelad löövad läbi värvilindi vastu paberit, tekitades sellega punktidest moodustatud kirjamärke. Nõelmaatriksprinterid jagunevad kaheks põhirühmaks: 9- ja 24-nõelased. Nõelmaatriksprinterite puhul on traditsioonilisteks trükikvaliteedi näitajateks kujunenud järgmised veidi ebamääraselt defineeritud terminid: ? mustandikvaliteet (draft) ? liht- ehk normaalkvaliteet (near letter quality- NLQ) lahutusvõime kuni 240x216 dpi ? tähe- ehk esinduskvaliteet (letter quality -LQ) lahutusvõime kuni 360x360 dpi Selleks, et rahuldava kvaliteedi saamiseks printida nii suuri kui ka väikeseid tähti, vajatakse vähemalt 9x9- elemendiga maatriksit. Sellist maatriksit valmistada ja juhtida on keerukas, mistõttu praktikas kasutatakse 9 nõelast koosnevat 30 veerumaatriksit, kus nõelad asetsevad kohakuti üksteise peal. Mida suurem on elementaarpunkte moodustav nõelmaatriks, seda parem on muidugi saadava kujutise kvaliteet. Kvaliteetsetes nõelmaatriksprinterites kasutatakse 24 nõela, mis harilikult paiknevad kolmes üksteise suhtes nihutatud 8- nõelases veerus. Suurendada märke moodustavate nõelte arvu suvalisel määral pole siiski võimalik, sest see teeb juhtimise liiga keerukaks ja ühtlasi suureneb prindipea mass, põhjustades prinitmiskiiruse märgatava languse. 9- nõelalised maatriksprinterid kasutavad mustandikvaliteediga töös harilikult tähemaatriksit 9x9 või 9x12, NLQ-kvaliteedi korral maatriksit 18x24 punkti. Nende lahutusvõime ulatub 240x216 dpi-ni ja tähekvaliteediga LQ-printi nad ei võimalda. 24-nõelastel maatriksprinteritel kasutatakse tavaliselt maatriksit 24x12 (mustandikvaliteet) või 24x36 (LQ-kvaliteet). Nende prindikvaliteet on 9- nõelaste omast parem ja lahutusvõime ulatub 360x360 punktini tolli kohta (dpi). Üheks võimaluseks prindikiiruse tõstmisel on mitme (kahe) prindipea (nõelakomplekti) üheaegne kasutamine, mis on ka realiseeritud mõnedes ülikiiretes mudelites, kus saavutatakse töökiirus üle 1000 märgi sekundis. Tavaliste 9- ja 24- nõelase printeri väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s. Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge. Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti. Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik prindikvaliteet (piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab juga- ja laserprinterite oma. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele nende töökiirus, eriti teksti printides ei jää aga palju alla juga- ja laserprinterite omale, mõnel juhul isegi ületades seda. Kõik nõelmaatriksprinterid jagatakse võlli pikkuse (prindi laiuse) järgi kolme rühma: lühikese, pika ja poolpika võlliga printerid. Esimesel juhul on printer ette nähtud tööks maksimaalselt A4- püstformaadiga prindilaiuse juures kuni 257 mm (10- punktises kirjas 80 märki reas), teisel juhul -A3-põikformaadiga prindilaiuse juures kuni 420 mm (10 punktises kirjas 136 märki reas). Poolpikk võll vastab A4 põikformaadile (297-305 mm). Kuna Põhja-Ameerikas kasutatakse veidi erinevaid paberiformaate (legal, letter jne.), siis tegelikult on enamik printerite kommertsmudeleid kohandatud tööks nendega ja otseselt A4- le sobitatud printereid kohtame harva. Vanemate printerimudelite tavaliseks koostisosaks on 1-3 DIP-lülitit, mis paiknevad korpuse sees ja mille abil saab muuta printeri põhiparameetreid: prindi laiust, kasutatavaid märgistikke, järjestikliidese ülekandeparameetreid (boodisagedust, andme- ja stoppbittide arvu, paarsuskontrolli ja kätlemise varianti jne.), puhvermälu kasutamisviisi jms. Uuemates mudelites on need harilikult asendatud elektrooniliste DIP-lülititega (EDS) ning printeri konfigureerimist võib läbi viia otse esipaneelilt mitmefunktsionaalsete sõrmiste abil. Lisaks elektroonilistele juhtsõrmistele on nõelprinteritel ka mitu mehaanilist juhtimiselementi: võlli pööramisnupp (platen knob) ja paberivabastuskang (paper release lever). Viimasel on harilikult kaks asendit- üks tavaliste paberipoognate 31 hõõrdveoks ja teine pidevakujulise lintpaberi (coninuous paper) kasutamiseks. Pidevakujuline perfopaber (lõõtspaber) oli varasemate printerite peamiseks alusmaterjaliks ja seetõttu kuulusid perfoveokid (tractor) nende põhivarustuse juurde. Kaasajal kasutatakse vedavat (pull tractor) või tõukavat (push tractor) veokit suhteliselt harva; nad on enamasti tellitava lisaseadmestiku koosseisus. Seejuures on printerid varustatud nn. parkimisfunktsiooniga, mis tähendab võimalust üheaegselt (vaheldumisi) kasutada nii perforeeritud lõõtspaberit- kui ka tavalisi lehepoognaid, ilma et printerit oleks vaja seisma panna, ümber laadida ja taaskäivitada. Nõelmaatriksprinterite peamiseks juhtimiskeeleks on kujunenud Epsoni ESC/P, mida praktiliselt emuleerivad (modelleerivad) kõik teistegi firmade printerid. ESC/P-l on tegelikult 2 põhivarianti, üks 9-(FX) ja teine 24-nõelaste(LQ) printerite jaoks (vastavalt ESC/P ja ESC/P2). Juhtimiskeele ESC/P põhivariant sisaldab 80 käsku. Mõningal määral on levinud ka IBM Proprinteri juhtimiskeel mitmes variandis (X24/24E), mida samuti paljud teised maatriksprinterid suudavad emuleerida. Nõelmaatriksprinteritesse sisseehitatud (residentsete) kirjaliikide (fontide) arv võib ulatuda paari-kolmekümneni. Odavamatel mudelitel on kolmeks peamiseks kirjatüübiks draft (Sans serif), NLQ Roman ja NLQ Sans serif. Lisaks sellele saab kasutada nende põhiliste kirjatüüpide mitmesuguseid variatsioone nii prinditiheduse (tähesammu) kui ka kirjalaadi (kald-, paks-, kontuur-, allakriipsutatud kiri jne) osas. Mis puutub märgistikesse (character sets), siis võib see ulatuda paarist põhimärgistikust enam kui 30 kooditabelini. Enamik printereid on varustatud sisseehitatud rahvuslike märgistike lisamise võimalusega (tavaliselt 10-15 lisamärki kooditabelile 850). Mõned printerid sisaldavad ka eesti tähtedega kooditabelit (kooditabeli 850 täiendus tähtedega Š, š, Ž, ž) o laserprinter (Laser Printer) Printeri keskseks osaks on valgustundliku (tavaliselt seleeni või kadmiumi ühenditest koosneva) kihiga kaetud pöörlev trummel (vaata joonise keskosa). Laadimisseadme abil laetakse fototundlik kiht elektrilaenguga, mille järel talletatakse prinditav kujutis trumlile. Kõigepealt toimub lehepoogna (kaadri) standartsete elementide eksponeerimine ja seejärel algab prinditava info skaneerimine reakaupa laserseadme abil. Laserkiirt moduleeritakse täpses vastavuses salvestatava infoga, mille tulemusel trumlile moodustub elektriline jäljend (potensiaalireljeef) originaalist. Nendelt aladelt, kuhu kiir langeb, elektriline laeng kas täielikult või osaliselt kõrvaldatakse. Trumli valgustundlikule pinnale moodustub nähtamatu (latentne) kujutis. Laserkiire skaneerimine toimub pöörleva peegelprisma abil. Akustooptilises kallutussüsteemis kasutatakse piesoelektrilist muundit, mida juhitakse kõrgsagedusgeneraatori abil. Lasereksponeerimise tagajärjel saadud peidetud kujutise ilmutamine toimub seejärel tooneripulbri abil sõlmes 10 (joonis 1). Tooneripulber, mis sisaldab grafiiti (tahma) ja magnetilisi osakesi, kantakse trumli pinnale magnetharjade abil. Tegelik printimine paberile toimub punktis 6. See ülekanne teostatakse elektrostaatilises väljas. Siirdekoroona abil laetakse paber kõrgemale laengule, kui seda on trumli pind ja värvaine osakesed siirduvad paberi vastavatele aladele. Selleks, et tooneripulbrit paberile kinnistada, on vajalik selle termiline töötlus kuumutuselementidega 1 (juhikut kuumutatakse kuni 110 ja rulle lokaalselt kuni 140 kraadini). 32 Viimase etapina toimub valgustundliku trumli ettevalmistamine järgmise tsükli läbiviimiseks. Selleks kustutatakse potensiaalireljeef (antud juhul lambi 2 abil) ja trummel puhastatakse pulbri jälgedest mehhanismi 3 abil. Laserprinterite nõrgaks kohaks on skaneerimissõlm pidevas liikumises oleva pöörleva prismaga. Seetõttu on välja arendatud teisi lahendusi, kus laseroptilise süsteemi asemel kasutatakse vedelkristall- või valgusdioodmaatriksit. Tunduvalt populaarsemaks on kujunenud LED-printerid, milliste põhiosaks on paberilaiune liistal valgusdioodmaatriksiga. Valgusdioodprinteris on ühe valgusallika (laseri) asemel tuhandeid üliväikseid valgusdioode, mille arv võrdub skaneerimisjoone rasterpunktide koguarvuga. Prinditavale kujutisele vastavate signaalide abil toimub valgusdioodide süütamine ning kustutamine ja seega valgustundliku kihiga kaetud pöörleva trumli valgustamine. Muus osas on LED-printer sarnane tavalise laserprinteriga, kuid keerukate ja kallite liikuvate optikaelementide puudumise tõttu on tema hind märgatavalt madalam laserprinteri omast. Laser- ja LED- printereid nimetatakse ka lehe(külg) printeriteks, kus lehepoogna sisu talletamiseks vajatakse üsna suuri mälumahtusid (vähemalt 1 MB). Uuemates nn. Windowsi GDI ?printerites kasutatakse selleks põhiarvuti enda mäluseadet. gasugune väljaprint rajaneb punktide tekitamisel paberile. Kui kirjamärk on määratletud kontuurjoonte või pilt (jooni) joonte algus-, lõpp- ka keskpunktide abil, siis tuleb need kujundid muuta punktideks. Seda protseduuri nimetatakse rastri tekitamsieks (rasterdamiseks). Printeri draiver on programm, mis tegelikult rasterdab prinditava lehekülje. Arvutipordilt saabub printerile info prinditava punkti asukohast ja värvusest. Seda meetodit nimetatakse ka tarkvaraliseks RIP-iks (rastriprotsessoriks). Programmiline rasterdamine on seda kiirem, mida suurem on personaalarvuti jõudlus ja tema mäluressurss. Kui rasterdamine toimub nn. taustprogrammina, siis see programm, millest prinditakse, vabaneb mne sekundiga. WIN-printerite kogu juhtimine toimub WPS-aknas, põhimõtteliselt printer mingeid nuppe-klahve ja inikaatoreid ei vaja. Kahesuunaline rööpliides võimaldab arvutisse saata igasuguseid andmeid tema oleku kohta. printeri ülimalt lihtsustatud elektroonikalülitus lubab tunduvalt vähendada vajalikku võimsustarvet, lihtsustada toiteplokki, kaotada isegi jahutusventilaatori, mis tunduvalt alandab printeri mürataset. o jugaprinter (Inkjet Printer) Viimaste aastate üheks kõige populaarsemaks prinditehnoloogiaks on kujunenud tindipritsimis- ehk jugatehnoloogia, millele veel 90. Aastate alguses ennustati peatset kadu. Tehnoloogia rajaneb prindipeale, mis sisaldab suure arvu ülipeenikesi düüse, 33 mille kaudu paberile juhitakse vedelat värvi (tinti). Kuna jugaprinterid kasutavad tinditaolist vedelat värvi, siis nimetatakse neid ka tindipritsideks. Prindipea koosneb piesoelektrilisest materjalist torukestest, mis täidetakse tindihoidla kaudu. Juhtimispinge rakendamisel soovitud torukesele toimub selle läbimõõdu järsk vähenemine ja tilgakese düüsist väljapritsimine paberile. Sellele järgneb torukese uuestitäitumine tindiga hõrenemise toimel tindihoidla kaudu. Kirjeldatud tööpõhimõte vastab Epsoni poolt väljatöötatud piesomeetodile, mis on eriti sobivaks osutunud värviprinterites, kus samas prindipeas kasutatakse nelja eri värvi tindiga täidetud düüsikest. Teised jugaprinterite valmistajad kasutavad piesokristalli asemel soojenduselemente (termilised tindipritsid), mille toimel tint hakkab aurustuma ja eraldub mullidena. Seda Canoni poolt väljatöötatud aurumullide meetodit (Bubble Jet tehnoloogia) kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti. Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge lahutusvõime. Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on nimelt selles, et algselt vedel trükivärv kipub lahustuma vees ja trükikoopia võib veepritsmete toimel rikneda. Sel põhjusel jugaprintereid tootvad firmad soovitavad eriliste paberisortide kasutamist. Sama nõue kehtib ka värviprintimise puhul. Nagu mainitud, jugaprinteri trükikvaliteet sõltub tugevasti paberi valikust, sest värvaine (tint) on paberile kandmise hetkel märjas olekus. Selle tulemusena võib esineda kahte tüüpi defekte: 1. Sulgimine (feathering), mis seisneb trükimärkide ebapuhastes servades, 2. Värvide kokkuvalgumine (bleeding), mida iseloomustab värvide kokkujooks nende kokkupuutepindadel Maksimaalse prindikvaliteedi tagab ikkagi vaid erilise paberisordi kasutamine, eeldades seejuures, et eripaberi kasutamine on määratletud ka arvutiprogrammis. Seda tuleb teha Windowsis või mingis muus vastavas operatsioonisüsteemis koos printeri talitlusparameetrite täpsustamisega. Konstruktiivse lahenduse seisukohalt võib jugaprinterite mudeleid jagada kahte suurde rühma: ühe (mustvalge või värviline) või kahe (mustvalge ja värviline) kirjutuspeaga. Viimased võimaldavad hõlpsasti üle minna mustvalgelt värvilisele, kuigi selle hinnaks on seadme teatav kallinemine. Ühe kirjutuspeaga printerites tuleb selleks mustvalge kirjutuspea vahetada värvilisega või vastupidi. Jugaprinterite teatavaks eriliigiks võib lugeda nn. Vahaprintereid, kus vedela trükivärvi (tindi) asemel kasutatakse tahket tinti e.vaha (solid ink, wax). Sellist tehnoloogiat kasutab näiteks Tektronix oma kõige kallimates värvimudelites. Tahke värvaine ei imandu paberi sisemistesse kiududesse, vaid kuivab selle 34 pinnale. Saadavad värvitoonid on tugevamad ja kirkamad kui tavalistes jugaprinterites ja alusmaterjaliks kõlbab peaaegu igasugune paberisort. Kilede puhul pole värvid siisiki nii kirkad kui muude tehnoloogiate puhul. o Värviprinterid Tervet rida monokroomseid printereid (peamiselt jugaprintereid) saab prindipea (prindikasseti) vahetamisega muuta värviprinteriks. Mustvalgel printimisel tuleb eristada halltoonesitust (gray scaling)- musta ja valge vaheliste pidevate üleminekute tekitamist pooltoonide abil, kusjuures iga punkti esitatakse 4-8 bitiga ja virvtoonimist (dithering)- näiliste pooltoonide (halltoonide) tekitamist punktimustri tiheduse ja muude parameetrite (pooltoonelementide kaldenurga ja pikselite sisselülitamisjärjestuse) varieerimise abil. Värviline print on mustvalgest tunduvalt kallim, kuna nõuab eri värve ja kvaliteetse tulemuse saavutamiseks head paberit. Tuleb arvestada ka sellega, et värviline töö valmib analoogilise mustvalgega võrreldes mitu korda pikema prindiaja jooksul. värvilaserprinterite tööpõhimõte ei erine oluliselt monokroomsete laserprinterite omast. Laserkiirega moodustatakse valgustundliku kihiga kaetud trumli pinnale igale osavärvile vastav kujutis (CMYK-mudel). Trumli pinnale kujunenud elektrilaeng kogub pulbrilise värvaine (tooneri) kujutise reljeefile vastavatesse kohtadesse ja moodustunud kujutis siirdatakse edasi erilise rihma või trumli pinnale. Kui kõik osavärvid on üle kantud, toimub prinditava kujutise ülekanne paberile ja selle fikseerimine kuumutamise teel samal viisil, kui monokroomprinterites. Kõikides värvilaserprinterites saab kasutada tavalist paberit, kuigi eelistatum on värvipaljundusmasinate jaoks valmistatud spetsiaalne läikpaber. Enamik neist võimaldab printida ka paberi mõlemale poolele. ? Plotter -on arvuti välisseade arvjooniste, diagrammide, kaartide, arhitektuurijooniste jms. loomiseks. Erinevus printerist seisneb selles, et loodava kujutise jooned ei koosne mitte üksikpunktidest (punktiirist), vaid tõmmatakse pideva joonena. Kuna kaasaegsed printerid suudavad edukalt plotterifunktsioone täita (kasutades isegi samu juhtimiskeeli), siis klassikaliste suleplotterite kasutusala on viimastel aastatel oluliselt ahenenud. Siiski vajatakse neid juhtudel, kui küsimuse all on suur täpsus, suureformaadilised koopiad (A0-A2) ning koopiate niiskus- ja arhiveerimiskindluse tagamine. Tänapäeval on mitmed firmad suleplotterite valmistamisest loobunud ja valmistavad tindiprits-, termo- ja laserplottereid. Plotter on vähem levinud, kui printerid, kuid eks siin on ka oma kindlad põhjused: kui arvutit ei kasutata joonestamiseks ega joonistamiseks, siis osutub plotter liigseks, seda enam, et tegu pole sugugi odava välisseadmega. Siiski tuleb märkida, et kui arvuti põhikasutajaks on kas konstruktor, disainer, või mõni teine joonestamisega 35 sageli tegelev inimene, on plotter lausa hädavajalik. Plotteri tööpõhimõte on üks kahest: esimesel juhul liigutatakse kirjutuspead, paberi kohal liikuval siinil, mis võimaldab "pliiatsit" kirjutusasendis hoida ja "pliiatsit" vahetada; uuem tehnoloogia kasutab aga tindipritsile lähedast tehnoloogiat. Plotterile on kättesaadav iga joonestusvälja punkt ning kelgu ja siini liigutamisega on võimalik tõmmata joon läbi iga punkti. Erilist rolli mängivad mootorid, mis juhivad siini ja kelgu liikumist. Peavad nad ju sooritama üliväikseid nihkeid, sest sellest sõltub joonise täpsus. Plotteritel on võimalik samm 0,025 mm või isegi alla selle. Töös kasutatakse kõige sagedamini 0,1 mm sammu. Reeglina töötavad plotterid siiski vertikaal- ja horisontaalsuuunas vaheldumisi, nii et kaldjoon sarnaneb trepiga ja ringjoon ketassaega, kuid mida väiksem on ühiksamm, seda väiksemad on sakid. Uutel plotteritel pole sakke palja silmaga näha. Taolist täpsust on aga üldjuhul vaja vaid plotteritel, millel on väike joonisepind (A3-formaadis). Suurtel plotteritel, näiteks õmblusvabrikutes, mille tööpind võib ulatuda 10x1,5 m ei ole nii suur täpsus vajalik. Tähtsam on siin kiirus. Väiksematel plotteritel on vertikaal- või horisontaaljoone tõmbamise kiirus umbes 30?70 cm/s, suurematel loomulikult rohkem, Plotter suudab väljastada ka tähti, numbreid ja muid sümboleid, kuid need kõik jäävad tema jaoks samasugusteks joonisteks nagu näiteks ellips või kolmnurk. On ka plottereid, mille sulg liigub vaid ühes suunas, teises suunas liigutatakse aga paberit. Taolise lahendusega on tavaliselt suurt formaati kasutavad plotterid. Joonestusvahendid on väga mitmesugused. Mõnele plotterile kõlbab pastapliiatski, kuid tavaliselt kasutatakse spetsiaalseid joonestuspliiatseid. Reeglina on pliiatsid mitmes värvitoonis (6..8) ja seetõttu on võimalik ka joonis koostada mitmevärvilisena. Pliiatsivahetuse teeb plotter ise- viib eelmise oma kohale ja haarab uue. On ka ühevärvilisi plottereid. |